Uudis Archives - Inseneribüroo Reaal

Astusime Digitaalehituse klastri liikmeks

reaal — Fri, 15 Nov 2024 13:10:33 +0000

Otsustasime liituda Digitaalehituse klastriga, et anda praktikute tagasisidet seaduste ning määruste loomisel ning ühiselt parendada koostööd arendajate, projekteerijate, ehitajate ja hoonete haldajate vahel.

Soovime panustada klastri ühistegevuste kaudu energiatõhususe parandamisse, süsiniku jalajälje vähendamisse ja hea sisekliima arengusse kogu ehitise elukaare jooksul.

Samuti on meile oluline projekteerijana muuta andmete liikumise protsessi efektiivsemaks, alates lähteülesandest kuni teostusdokumentatsioonini.

The post Astusime Digitaalehituse klastri liikmeks appeared first on Inseneribüroo Reaal.

8 küsimust hoone energiamärgiste kohta

reaal — Fri, 10 Mar 2023 12:38:24 +0000

1. Millest kujuneb hoone energiakasutus? Kas arvutusliku A klassi energiamärgis tagab minimaalsed energiakulud?

Hoone energiakasutus sõltub laias laastus kahest asjast:

1) statsionaarsetest oludest: keskkond, hoone karbi ja tehnosüsteemide omadused;

2) dünaamilistest oludest: millise intensiivsusega hoonet kasutatakse ja mil määral on hoone kasutajad orienteeritud energiakulude kokkuhoidmisele. Dünaamiliste olude alla kuulub ka tehnosüsteemide automatiseeritus – kui targalt on olemasolevad tehnosüsteemid automatiseeritud energiat kokku hoidma, sealjuures kasutusmugavuse ja terviseohutuse osas allahindlusi tegemata. Uuringutega on kindlaks tehtud, et hoone energiatarve sõltub oluliselt just nimelt kasutajate harjumustest.

Arvutuslik energiamärgis (ETA) arvestab ainult statsionaarseid olusid. Selleks, et anda tulemusele mõõde ja kontekst on välja töötatud ka n-ö standardkasutuse mõiste, mis on muudetud kohustuslikuks energiatõhususe miinimumnõuete määruse läbi ning võetakse ETA arvutamisel arvesse. Kuid seda ei saa ja ei peaks võrdlema reaalse ning dünaamilistest oludest tingitud energiakasutusega.

Seega ei tasu oodata, et ostes A energiamärgisega hoone/korteri, on kõik kulud iseenesest minimaalsed. Arvutuslik A klassi energiamärgis annab eelduse, et teatud tingimustes on seal võimalik energiatarve minimaalseks saada.

2. Mis vahe on ETA-l ja KEK-il ning kumba peaks ostja jälgima? Uutel hoonetel on ainult arvutuslik energiamärgis (ETA), mis koostatakse energiatõhususe miinimumnõuete määruse nr 63 nõuete kohaselt. Kasutuses olnud hoonetele koostatakse kaalutud energiakasutus ehk KEK. See toimub hoones reaalselt kasutatud energia mõõtmise arvestamisel. KEKi saab tellida kui hoone on olnud kasutuses vähemalt 2 aastat, mis annab reaalse ülevaate tegelikest kuludest. Seega hoonet/korterit ostes tasub tulevaste kulude prognoosimisel arvestada enam KEKi. Tuleb silmas pidada, et hoone/korteri omanike ja üürnike tarbimisharjumused on erinevad ning seetõttu sõltub ka KEK lõpuks konkreetsest tarbijast.

3. Miks arvutuslik energiamärgis (ETA) ei vasta mõõdetud energiamärgisele (KEKile) ja kas peaks vastama?

Kuna nende kahe energiamärgise eesmärk on erinev, ei pea need üksteisele vastama. ETA annab infot projekteeritud hoonekarbi kohta ja annab võimaluse samatüübilisi hooneid omavahel võrrelda. KEK näitab ära konkreetse hoone energiatarbe, mis sõltub nii hoonekarbist kui kasutajatest. Samuti ei kajasta arvutuslik energiamärgis (ETA) igas hoone osas konkreetse hoone projekteeritud väärtusi, vaid määruses etteantut. Seega on arvutuslik energiamärgis (ETA) ja tarbimisandmetel põhinev energiamärgis (KEK) sisuliselt erinevad näitajad. Erinevust suurendab ka arvutusliku energiatarbe määramisel (ETA) tehtavad lihtsustused. Olulisemad lihtsustused:

Sisetemperatuur kütmisperioodil. Arvutuslik sisetemperatuur enamus hoonetes on määruse järgselt 21 kraadi. Kui kasutaja hoiab kütteperioodil kasvõi 1 kraadi võrra kõrgemat temperatuuri, võib see suurendada aastast kütteenergiat isegi 10%. Kui paljud aga hoiavad oma ruumitemperatuuri 21 kraadi juures?
Sisetemperatuur jahutusperioodil. Näiteks elamute arvutuslik sisetemperatuur on suvel 27 kraadi. Kui soovitakse hoida hoopis 25 kraadi, suurendab see oluliselt energiatarvet.
Sissepuhkeõhu temperatuur ventilatsiooniseadmes. Reeglina puhutakse ruumi juurde õhku, mis on paar kraadi madalama temperatuuriga ning selle õhu soojendamine toimub küttesüsteemi või vabasoojuse arvelt. Mida kõrgema temperatuuriga õhk ruumi puhutakse, seda rohkem tuleb see ventilatsiooniseadmes enne üles kütta. Korterite ventilatsiooniseadmetes kasutatakse ventilatsiooniõhu kütmiseks elektrit. Elekter on kaalutud energia mõistes „kulukam“ energia kui näiteks kaugküte (vt allpool punkt nr 7). Seega, mida kõrgema temperatuuriga on ventilatsiooni sissepuhkeõhk, seda suurem on kogu hoone energiatarve. Standardkasutuse puhul arvestatakse, et eluruumides on sissepuhkeõhu temperatuur 18 ˚kraadi.
Ventilatsiooniõhu hulk. ETA puhul valitakse hoone õhuhulk määruses ette antud hoone tüübi järgi. Tegelikkuses võib hoone kasutaja ventilatsiooniseadet kasutada kas kõrgema või madalama kiiruse peal. Samuti võib seadme kasutust erinevate sisekliima andurite abil vastavalt vajadusele automatiseerida (mis vähendab elektrienergiakasutust) või lasta seadmel pidevalt töötada, ka siis, kui pole vajadust (suurendab energiakasutust). Lisaks on ülalnimetatud määruses teatud loogikate põhjal valitud justnimelt HOONE keskmine õhuhulk arvutuse aluseks. Projekteerimisel aga arvestatakse iga RUUMI ja HOONEOSA erinevusega, mis võib kokkuvõttes hoones tekitada hoopis erineva õhuhulga. Määruses on nt eluhoone puhul lähtutud teatud üldpinnast, koridoride- ja vannitubade pinnast elu- ja magamistubade suhtes. Kuid kui konkreetsel hoonel on kitsamad/laiemad koridorid, rohkem või vähem vannitube eluruumi pindala kohta, siis isegi tüüpsel kasutamisel tekib õhuhulga erinevus. Rääkimata asjaolust, kui tegemist on mitmeotstarbelise hoonega, kus osa hoonest on äripind või köetud parkla.
Mugavuskütted. Mugavusküte on näiteks vannitubade põrandaküte, kui see on tarbitav põrandapinna soojana hoidmiseks, mitte soojuskao katmiseks. Eriti suurt mõju omavad elektrilised mugavuskütted.
Sooja vee tarve. See sõltub olulisel määral just tarbimisharjumustest ja tarbijate arvust. Sooja vee energiatarve on näiteks uutes elamutes samas suurusjärgus hoone kütteks kuluva energiatarbega: ehk selle mõju on üsna oluline. Oluliselt määrab sooja vee tarvet näiteks see, kas ja kui tihti käiakse vannis või kasutatakse ainult dušši. Üks vanniskäik võrdub umbes nelja duši all käiguga, eeldusel, et vesi keeratakse peale vanni täitumist kinni. Kas duši all kasutatakse 36 C või 38 C vett? Kas duši all ollakse keskmiselt 5, 7 või hoopis 15 minutit? Kas pesija keerab vee seebitamise ajaks kinni või laseb joosta? Sellised tarbijate väikestena tunduvad valikud võivad sooja vee kasutust mõjutada kordades. Kui tegemist on ühiskondlike duširuumidega, siis mõjutab soojatarvet ka duššidele seadistatud automaatika, ehk kui pikalt ühe nupule vajutusega vesi jooksma jääb.
Energiakulu, mida arvesse ei võeta. Arvutuslikku märgisesse (ETAsse) ei arvestata sisse madalatemperatuuriliste pindade kütteenergiat (nt keldrid ja garaažid), välisvalgustust, liftide elektrit, köögikubude energiatarvet ja mitteeluhoonete puhul erinevate tehnoloogiliste seadmete energiatarvet.
Standardkasutus ehk mitu inimest ruumi kasutab ruutmeetri kohta ja kui intensiivselt seda tehakse (st nii seadmete kui valgustuse kasutuse osas arvestatakse, et teatud aegadel on kõik inimesed kohal, pole kedagi või on vähem inimesi kohal). Kuid reaalsuses ei elata õpiku, määruse ega standardkasutuse järgi: igas peres pole 4 inimest, igas korteris ei ärgata terve perega täpselt kell 7 ega minda kell 11 magama. Kuid üldise arvutuse tegemiseks on taoline standardkasutus vajalik.
Erinevad otstarbed, mida eraldi ei arvestata. Kui hoonel on pindasid, mis erinevad hoone otstarbest, kuid jäävad alla 10% kogu köetavast pinnast, siis neile eraldi arvutust ei tehta, vaid arvestatakse kogu pind ühe otstarbena. Näiteks büroohoones asuv väike restoran: restoran tarbib hulga rohkem energiat kui büroo, kuid ETA määramisel seda arvesse ei võeta.

4. Mis on arvutusliku energiamärgise eesmärk?

Arvutuslike energiamärgiste (ETA) eesmärk ei ole olla võimalikult sama tulevase nn „päris“ energiamärgisega (ehk KEKiga). ETA mõte on võrrelda sarnast tüüpi hooneid omavahel ning eelkõige seada piir projekteerijatele ja ehitajatele, millest allapoole näitajatega hoonet projekteerida ja ehitada ei tohiks. Probleem on tekkinud sellest, et arvutuslikku energiamärgist on hakatud kasutama müügiargumendina, mis on aga eksitav. See on sama, kui reklaamida hoonet kui „Eestis kehtivatele nõuetele igati vastav hoone“. See on tore küll, aga teisti ei saagi ju ehitada ja mingit erilist müügiargumenti selles ei ole. Hullem veel kui arendaja pole teadlikult või teadmatusest täpne ja müüb näiteks uut korterelamu pinda „A-energiaklassiga korteri“ pähe. (Täpsustamata, et peab silmas arvutuslikku A energiaklassi (ETAt)).

5. Kuidas on ETA hoonete energiatõhusust 10 aastaga mõjutanud?Arvutusliku energiatarbe miinimumnõude kehtestamine (ETA arvutuse nõue) on toonud 10 aasta jooksul märkimisväärse muutuse hoonete projekteerimises:

kadunud on soojustagastuseta ventilatsioon;
soojustuses on välja kujunenud teatud tüüpväärtused, millest kehvemaid tarindeid reeglina ei kasutata (kuigi määrus täpseid nõudeid tarindite soojapidavusele ei sätesta, on iseenesest välja kujunenud teatud piirid, millest tavajuhul kehvemate variantidega tulemuseni ei jõua);
väga aktiivne päikesepaneelide kasutus hoonetes;
paremad ventilatsiooniseadmed.

Hoonete energiatõhusamaks projekteerimisel on tehtud päris suur hüpe ja seega arvutuslik energiamärgis on oma ülesandeid edukalt täitnud ning hoiab sama taset ka edaspidi.

6. Mida teha, kui sooviks siiski projekteeritud hoone tulevast energiatarvet määrata?Kuna hoone koos süsteemidega projekteeritakse teatud keskkonnas teatud kasutajale, siis selle projekteerimine on „rätsepatöö“, kus võetakse arvesse erinevaid nüansse, mida kõiki standardiseerida ei ole vajalik ega võimalik.

Selleks, et prognoosida tulevase hoone võimalikult täpne energiatarve, tuleks teha konkreetsele hoonele orienteeritud arvutus, mis ei ole seotud määrusega, vaid kus võetakse arvesse reaalne kasutusviis iga ruumi kohta ehk arvutuses võetakse arvesse reaalset projekteeritut. Ka siis jääb tulemus teatud osas prognoosimatuks, kuna väga täpset kasutajate käitumisharjumusi ei ole võimalik ette teada. Kui on kindlalt teada ka tulevane hoone kasutaja, saab küsitluse teel oluliselt täpsema sisendi tuleviku prognoosimiseks. Selliste lähteandmete põhjal koostatud simulatsioon annaks igal juhul täpsema pildi ja hilisema mõõtmistulemuste põhjal võrreldavama tulemuse.

Miks seda hetkel ei tehta? Sest see on tellijale lisatöö (mida seadus otseselt ei nõua) ning vajab ka üsna täpseid algandmeid. Tellija või arendaja, kes sellise arvutuse tellib, on reeglina ka tulevikus hoone valdaja ning tal on suur huvi tegeliku energiatarbe ja energiatõhusate süsteemide kulutõhususe osas. Kuid selle põhjal ei anta välja mingit märgist ega kinnitata seda ametlikult EHRi.

7. Miks energiamärgis rahas ei väljendu?Kuna ühiskondlikult mõistetakse energiamärgise all ka infot, mis näitab millises võrdlusskaalas konkreetne toode energiat tarbib, ehk palju selle toote kasutamine maksma läheb, siis hoone energiamärgis seda otseselt ei näita. Miks siis nii? Sellepärast, et hoone energiamärgise kehtestamise riiklik ja üleeuroopaliiduline eesmärk on CO₂ jalajälje vähendamine, mitte otseselt tarbimise vähendamine.

CO₂ emissiooni saab vähendada kahel viisil- tarbida kütteliike, mille CO₂ emissioon on väiksem kui teistel või vähendada kogutarbimist. Hoone energiamärgis väljendab neid mõlemat kokku. Ehk siis energiamärgist mõjutab ka kütteliik.

Millised on väiksemad CO₂õhku paiskavad energialiigid? taastuvtoormel põhinev energia. Seega on igasugustel taastuvtoormel kütteliikidele antud erinevate kaalumisteguritega oluline eelis, mis ongi põhiline põhjus, mis moonutab tavatarbija jaoks energiamärgise olemust võrreldes näiteks külmkapi või fööni energiamärgisega. Näiteks kui hoonet varustab „tõhusa kaugkütte“ võrk, siis on selle hoone kaalutud kütteenergiatarve ligi 30% väiksem kui nn „mittetõhusa“ kaugkütte võrgu oma. Ehkki energiakulu kWh-des võib olla täpselt sama.

8. Kuidas segadus arvestite ja mõõdikutega võib energiamärgist mõjutada?

Tegelikult on määruses lubatud mõõdetud energiatarbest (KEKis) maha arvestada need tarbijad, mida ETAt arvutades arvesse ei võeta (nt liftid, välised valgustid, garaažid jne). Teisest küljest võib see segadust hoopis suurendada, kuna olemasolevatel hoonetel ei ole taolisi arvesteid, aga energiamärgiseid väljastatakse neile siiski. Samuti võivad uued hooned teatud juhtudel nendest arvestitest loobuda: see tekitab olukorra, kus neid arvesteid mitte omavad hooned on tunduvalt kehvema mõõdetud energiamärgisega (KEKiga). Tegelikult moonutab see infot ka tarbijate jaoks, kes peavad kogu energiakulu kinni maksma, isegi kui osa sellest energiamärgise arvutusse ei kuulu.

Liina Laas

Energiatõhususe spetsialist
Inseneribüroo Reaal OÜ
EKVÜ eestseisuse liige

Artikkel on ilmunud EKVÜ uudiskirjas, märtsis 2023

The post 8 küsimust hoone energiamärgiste kohta appeared first on Inseneribüroo Reaal.

BIM ja hoone tehnosüsteemide kavandamine

reaal — Wed, 09 Nov 2022 15:35:58 +0000

Tänasel päeval on BIM (Building Information Modeling) projekteerimine on muutunud iseenesest mõistetavaks pea kõikides suuremates ehitusprojektides ning seda iga projektiosa juures. BIM projekteerimise põhiline eesmärk on vältida vigu ehitusplatsil, mille abil saab ehitatava hoone digitaalset mudelit virtuaalses keskkonnas katsetada ja uurida. Samuti võimalus kasutada valminud digimudelit hoone edasistes haldusprotsessides.

Eraldi BIM nõuded hoone ehitusprojektile on välja toodud Standardis EVS932. Samuti on BIM nõuded eraldi välja töötanud suuremad ehitusfirmad nagu Nordecon AS ja Merko Ehitus AS ning Riigi Kinnisvara AS (RKAS). RKASi dokument „Tehnilised nõuded mitteeluhoonetele“, mis sisaldab ka BIM nõudeid on väga sageli aluseks ka paljude teiste tellijate (peale RKAS) hoonetele – ehk siis seda nõuete kogumikku võib pidada sama oluliseks kui üldkasutatavat standardit.

Millises projekteerimisetapis on mõistlik ja vajalik lähtuda BIM nõuetest ning millised on erinevused erinevate dokumentide vahel? Kui põhiprojekti eesmärgiks on tehniliste lahenduste väljatöötamine ning süsteemide hinnastamine, kas sealjuures on tarvilik projekteerimistöö ehituseks vajaliku detailsusega?

AS-i Merko Ehitus eriosade projekteerimise projektijuht Oliver Siitam: „Kui tegemist on tööprojektiga (TP) mille põhjal toimub reaalne ehitus, siis on mudel väga vajalik ja seda jälgitakse hoolega. Seega tööprojektis tehtud ristumiste- ja konfliktivaba mudel on väga oluline. Põhiprojektis (PP), mille eesmärk on süsteemide hinnastamine ja allhanke leidmine, sellist mahtu pole vaja ja seda reaalselt ei kasutata.“

AS-i Ehitustrust juhatuse liige Marko Raudsik: „Tänapäevased liginullenergia nõuded on oluliselt suurendanud sisekliima süsteemide mahtusid ning meil on mitmekordne kogemus, kus vanade teadmistega tehakse valesid ja liiga optimistlikke järeldusi mahtuvuse osas ning põhiprojekt tehakse selline mille järgi ehitada ei saa. Kahjuks sellisele projektile tehtud tööprojekt (sama tegija poolt) neid vastuolusid ei lahenda. Ka mudeliga mitte. Ning reaalsuses mehed platsil teevad ikka nii nagu teha saab, mitte nii nagu mudelis. Kuid kui sisekliima projekt on tehtud põhiprojektis hästi, siis sellele me tööprojekti ei telligi (kui ei ole RKAS objekt, kus see on nõutud), sest selleks pole vajadust. Nende (põhiprojekti ja tööprojekti) vahe on nii minimaalne, et me ei näe seal enda jaoks mingit kasu.“

Millise projekteerimismahu suurenemise loob ristumisvaba ning detailse vastavuskontrolli tegemine?

AS Aksiaal juhataja Peeter Parre: „Mudelprojekteerimine suurendab töömahtu sisekliima osas 25-30% võrra.“

AS Tari eriosade projekteerimise grupi juht Vahur Põder: „Mudelprojekteerimine suurema mahuline kasutusele võtmine projekteerimises on alanud 4-5 aastat tagasi ning aasta-aastalt on see suurenenud. Mahumuutus 2D projekti ja mudelprojektiga on sisekliima osas 25-30%. Sellele vastavat hinnatõusu projekteerimises ei ole märganud. Vee-kanali projekteerimine mudeli mahus on oma teatavad kitsaskohad, mis palju sõltuvad ka projekteerimistarkvarast, kuid võrreldes sisekliima süsteemidega on selle osa mahu muutus väiksem, kuna torud on väiksemad ja kanalisatsiooni toru asukoht ei saa ristumiste kontrollil muutuda. Muutma peavad teised projektiosad, st monitoorimist on vähem. BIM projekteerimise sage probleem on see, kui sellega alustatakse liiga hilja: kui kõik on oma osad valmis teinud ning lõpus genereeritakse ühine mudel, mis on vastuolusid täis ja mille lahendamine võib tähendada ettenägematut töömahtu. Mudelprojekteerimist ja vastavuste kontrolli tuleks alustada võimalikult varases staadiumis, juba esimest joonte tõmbamise aegu. Põhiliselt tellitakse põhiprojekte. Tööprojektide osakaal on väga väike.“

Kuna eriosade puhul on põhiliseks staadiumiks põhiprojekt, kuid BIM nõuete varjus soovib tellija või peaprojekteerija seda saada tööprojekti detailsusega, siis tuleks enne projekteerimisprotsessi väga täpselt paika panna, millises mahus siiski projekt peaks valmima. Segadust suurendavad ka erinevad BIM projekteerimisjuhendid, mis kohati lähevad vastuollu kehtiva projekteerimismahtusid määrava standardiga EVS 932 „Hoone Ehitusprojekt“.

Põhilised ja suuremad vastuolud RKAS BIM juhendi sisekliima projekteerimise osas võrreldes EVS mudelprojekteerimise nõuetega põhiprojekti osas:

EVS932: ristumised on lubatud magistraalide ja alla 150 mm ühendustorustikega ningühendustorustike omavahelised lõikumised kuni 50 mm. RKAS nõuab kõikide vastuolude lahendamist 25-50 mm lõikuvusega. See tähendab sisuliselt seda, et EVS lubab suurem osa kütte, jahutuse ja veetorusid ning ka väiksemaid venditorusid magistraalidega ristuda (eeldusel, et tegelikkuses on ruumi neid õigesti paigutada). RKAS nõuete puhul tuleb lahendada kõik vastuolud ehkki on lubatud ülalmainitud tolerantsid.
EVS932 lubab tehnosüsteemide ühendustorustike ristumiste ja lõppelementide paiknemise ripplae kõrguste kohaselt kujutamata jätta, eeldusel, et lahenduse elluviimiseks on piisavalt ruumi. RKAS nõuab kõige täpset kujutamist ning lõppelementide asukohta 50 mm täpsusega.
Oluline erinevus tuleb ka info sisu osas, kus EVS932 ei nõua põhiprojekti staadiumis info sisu lisamist – see on liigitatud tööprojekti alla. Samas RKAS juhend nõuab seda nii PP kui TP osas – olles TP osas põhiliselt tootja ja toote nimetuse poolest täpsem. Kusjuures iga seadme (plafoon, radiaator, klapp) puhul tuleks põhiprojektis esitada rõhukadu, rõhk, voolukiirus, suurus ja isegi seadeasend, kv-arv jm. Sellised andmed ei kuulu aga 932 järgi põhiprojektis esitamiseks, vaid tööprojekti mahtu, rääkimata info sisus nende lisamisest.

Virtex juhataja Kirill Jermilov: „Väga levinud olukord, kus sisekliima projekteerijalt tellitakse ainult põhiprojekt, aga konstruktorilt tööprojekt koos tootejoonistega, kuhu tuleks sisekliima projekteerijal anda avade ülesanne ± 10 mm täpsusega. Seda aga ei ole sisekliima projekteerijal temalt tellitud mahu põhjal võimalik tagada. Tulemuseks on kas vigased tootejoonised või sisekliima projekteerija lisatöö, mida kinni maksta ei soovita.

Olukord on veel hullem BIM projekteerimise käigus, kus näiteks põhiprojektis on 2 isolatsiooni omavahel risti ning seda võetakse Tellija või projektijuhi poolt veana. Tegelikult see nii ei ole. See on lubatud ristumine. Seega tuleks BIM tehnosüsteemide kavandamisel koheselt selgeks teha nii peaprojekteerijale kui ka arhitektile, et tehnosüsteeme lahendatakse teatud täpsusega, näiteks suuremate kui 150 mm torude osas. Ripplagede ja konstruktsioonide projekteerimisel ning kavandamisel, peab seega olema piisav varu.

Viimastel aastatel, kus BIM projekteerimine on muutunud laialdaseks on levinud olukord, kus projektides pannakse liiga palju rõhku just BIM koordineerimisele, aga tehnilised lahendused jäävad tahaplaanile. Tehnilist lahendust on raskem hinnata, kui visuaalset pilti. Nii sünnivad projektid, mis esmapilgul tunduvad väga head, kuid sisaldavad näiteks tehnilist lahendust, mis ei tööta või mis ei ole tellija jaoks optimaalne.

Ehitusinsenerid ja projekteerijad peavad BIM tehnoloogia rakendamisel muutuma programmeerijateks. Takistuseks jääb aga programmeerijate ja projekteerijate palkade erinevus ja vastutus.

Programmeerijal on kõrge palgatase ja suhteliselt väike vastutus. Projekteerijal aga madalam palgatase, ja väga kõrge erialane vastutus. Selle asjaolu tõttu on juba praegu raske leida sobivad insenere.

Olukorda ei tee lihtsamaks, et BIM projekteerimiseks vajaliku tarkvara kasutusele võtmine tähendab ka selle õigesti seadistamist ning firmasisest niiniimetatud “BIM projekteerimis infrastruktuur” loomist, mis nõuab palju ressursse: nii rahalist kui ajalist, aga ka väljaõpet.

Kui näiteks arhitektidel aitavad tarkvara tootjad eelseadistada BIM tarkvara ja Template´e, siis eriosade projekteerijatel on sellist abi palju vähem. Eesti turul enamlevinud tarkvara KVJ süsteemide projekteerimisel on MagiCAD on AutoCAD ja MAgiCAD on Revit, millel on puudub Eesti turule mõeldud template.

Kui üks firma on seadistanud oma “BIM infrastruktuuri” õigesti vastavalt Eestis kehtivatele BIM nõuetele, siis muidugi ei ole ta nõus tasuta oma know-how-d jagama. Ning iga sisekliima süsteemide projekteerimismeeskond peab selle ise välja töötama, mis tundub ka tohutu ressurssi raiskamine. See on üks takistusest näiteks KVJ ja VK süsteemide BIM põhise projekteerimise rakendamisel.“

Kokkuvõtvalt võib öelda, et hetkel on BIM projekteerimine tehnosüsteemide osas toonud kaas kolm kitsaskohta:

Projekteerimise maht on oluliselt suurenenud, kuid ressursside (aja ning raha) maht ei ole selles osas kaasa tulnud, mis tähendab tihti seda, et ilus visuaalne konfliktivaba mudel saavutatakse tehniliste lahenduste optimaalsuse läbitöötamise arvelt. Inseneridest on saamas mudeldajad, kelle töö efektiivsus sõltub oskuse ja võimalusega kasutada tänapäevaseid tarkvarasid ning seadistada neid programmeerija tasemel mudeldustööd automatiseerima. Inseneritöö mis sisaldab tehniliste lahenduste analüüse ja väljatöötamist, et luua Tellijale ja kasutajale optimaalseim vajalik keskkond, on jäämas tahaplaanile.
Segadused projekteerimisetappide mahtude osas, mis erinevate dokumentidega on vastuolulised ning Tellija ja/või peaprojekteerija ei ole piisvalt teadlik millised vastuolude lahendamisi ühe või teise etapi puhul saab nõuda ning mida tähendab erinevate projektiosade tellimine erinevas etapis (nt eriosad põhiprojekti mahus ja arh ja konstruktsioon tööprojekti mahus)
Tööprojekti ja põhiprojekti mahu võrdsustumine muudab ühe neist kasutuks. Näiteks RKAS BIM nõuete järgi tehtud põhiprojekt vastab EVS932 standardi järgi tööprojekti mahule.

Liina Laas

Eesti Kütte ja Ventilatsiooniinseneride Ühingu eestseisuse liige

Diplomeeritud kütte- ventilatsiooni- ja jahutuseinsener, tase 7

Artikkel on ilmunud EKVÜ uudiskirjas, novembris 2021

The post BIM ja hoone tehnosüsteemide kavandamine appeared first on Inseneribüroo Reaal.

Kas tehnosüsteemide ehitamiseks sobib põhiprojekti staadium?

reaal — Tue, 25 Oct 2022 19:34:38 +0000

Projekteerimisturul on välja kujunenud olukord, kus tehnosüsteemide tööprojekte tihti ei tellita. Üheks põhjuseks on projekteerimise sisu määrav standard EVS932: 2017 „Ehitusprojekt“, milles tehnosüsteemide nõudeid on põhiprojekti staadiumisse sisse kirjutatud liialt rikkalikult, võrreldes tööprojekti staadiumiga. Arvestades, et põhiprojekti eesmärk on anda ehitushanke korraldamiseks tehnilist infot ja ehitise kvaliteedi kirjeldust mahus, mis võimaldab määrata ehituse eelarvelist maksumust ja korraldada ehitushanget teatud täpsusega (EVS 932:2017 punkt 9.19.2). Kas hinna määramiseks on näiteks tarvis välja joonestada kõik põrandakütte kontuurid? Mujal maailmas, sh Soomes ja Saksamaal, neid välja ei joonestata – torustiku hinda saab hõlpsasti määrata ka põranda pinna järgi. Teiseks põhjuseks võib olla tööprojekti kõrge hind, kus hinnas sisaldub ka tunduvalt suurem vastutus projekteeritu eest.

Millised on põhilised probleemid, kui tehnosüsteemid ehitada põhiprojekti järgi:

Kui arhitektuurne ja konstruktiivne osa tellitakse tööprojekti mahus, kuid tehnosüsteemid põhiprojekti mahus, tekib probleem avade asukoha täpse määramisega. Eeldatakse, et tehnosüsteemide põhiprojekt sobib aluseks konstruktiivsele tööprojektile. Kuid nii see ei ole. Tulemuseks on kas valed avade asukohad (liiga suured tolerantsid) või nõutakse tehnosüsteemide põhiprojekti tegijalt siiski tööprojektide detailsust. Põhiprojektiga saab anda ainult põhiprojekti täpsusega sisendeid kõrvalerialade projekteerijatele. Nende algandmete täpsus ei ole suure tõenäosusega tööprojekti jaoks piisav.
Tihti juhtub, et ehitajad vahetavad põhiprojektis näitena kasutatud seadmeid ja materjale põhiprojekti koostajaga konsulteerimata. Kusjuures ei pruugita aru saada, et teatud seadme vahetamine võib mõjutada kogu süsteemi ja muudab selle ebaefektiivse(ma)ks. See ei hakka silma ka kasutamisel, kui viga pole just ekstreemne. Kui näiteks seetõttu hoone kasutaja tarbib rohkem energiat või on õhukvaliteet madalam ei osata seda hinnata ega võrrelda. Pigem keskendutakse olukorrale, kuidas nüüd kasutuses olev energiatõhusamaks muuta. Ehk siis lõpptulemus ei ole silmaga hinnatav, nagu näiteks konstruktsioonide projekteerimise puhul – kus valearvestus toob kurvad ja kallid tagajärjed otsekohe ja sellisel puhul ei söandata põhiprojekti järgi ehitada.

Vastutuse hajumine. Kui ehitatakse põhiprojekti järgi, ei jää projekteerijale sisulist vastutust. Kogu vastutus toimimise eest läheb ehitajale. Vastutus võrdub raha. Seega ehitaja lahendab kõik probleemid, mis sellega seoses tekivad. See omakorda on tekitab olukorra, kus ka paljud projekteerijad ei suhtu põhiprojekti kvaliteeti eriti tõsiselt, lubades neil pakkuda kiiret ja odavat tööd, kusjuures sisuline vastutus praktiliselt puudub. Projekteerimise pealt hoitakse küll mingi rahasumma kokku, kuid ehitaja riskib selle summa hiljem mitmekordselt oma kasumist kinni maksta. Tihti see risk paraku siiski võetakse. Sellest seosest saab alguse põhiline tehnosüsteemide projekteerimises kestev surnud ring – projekteerimisse jõuab liiga vähe raha ja projektide kvaliteet on madal. Kumb on siin põhjus, kumb tagajärg, on raske öelda.

Nii on kujunenud olukord, kus tööprojekt jäetakse tellimata, kuna põhiprojekt tundub piisavalt detailne ehitamiseks ning väiksed ehitus/valiku vead ei hakka ka lõpptulemusel silma. Nähtavamad vead, aga jäävad ehitaja vastutusse lahendada. Näiteks kui avad on tarindites valedes kohtades, seadmed ei mahu ruumi ära, müramõõdistused ei vasta nõuetele või jääb šahti pinda väheks, et kõiki kommunikatsioone mahutada või mugavalt isoleerida. Ehitaja peab vastavad probleemid oma kulu ja kirjadega kuidagi lahendama. Mõnikord pöördutakse seetõttu põhiprojekti projekteerija poole, et too oma ebatäpsused parandaks või mõne teise projekteerija poole, kes hädast välja aitaks, või lahendatakse see isekeskis kuidagi „loominguliselt“ ära nii, et hundid oleks söönud (juriidiliselt oleks kõik korrektne) ja lambad terved. Iseasi, mida sellised parandused ja lähenemised hilisemas kasutuskäigus endaga kaasa toovad. Kuna seda on tagantjärgi väga raske hinnata, siis seda ei tehtagi, kuid kannatab nii kasutusmugavus kui süsteemide efektiivsus. Nii kaua kui seda rahasse ei arvestata, ilmselt see ka Tellijat väga ei kõneta. Seega peaks ka Tellijal olema huvi, et ehitataks tööprojekti mitte loominguliselt parandatud põhiprojekti järgi.

Võimalik lahendus olukorrale oleks EVS932 (aga ka näiteks RKAS projekteerimisjuhend) kohandada selliseks, kus põhiprojekti maht vastaks rohkem hinnapakkumise aluseks olevale dokumendile ja vähem ehituse aluseks olevale staadiumile. Ehk siis põhiprojekti ja tööprojekti mahtude korrigeerimine. Samas tuleks juurutada sektoris arusaama, et valmis projekt on tööprojekt ning põhiprojekt on poolelioleva projekti staadium hinna määramiseks.

Üllar Hinno 1Partner Ehitus OÜ tegevjuht: Seaduse mõistes tuleb ehitada tööprojekti järgi. Arhitektuurses ja konstruktiivses osas enamasti tellitakse tööprojekti staadium kui eriosade projektide osas on levinud projekteerijatelt põhiprojektide tellimine. Ilmselt praktilise poole osas võiks välja tuua kaks suuremat põhjust:

Projekteerija võtab vastutuse tööprojektiga ja võib siiski veel kohata projekteerijad, kes süvenevad alles tööprojektis. Tellijale esitatakse ebaproportsionaalselt suur tööprojekti maksumus kogu projekteerimistööst ning sellest tulenevalt jäetakse tööprojekt tellimata.
Ilma Ehitajata tehtud tööprojektis (nt kui ehitushanke aluseks on valmis tööprojekt) projekteerija poolt tehtud valikud ei pruugi olla ehitusmaksumuselt kõige mõistlikumad kuna projekteerijal puudub otsuste tegemisel ajal (ehitajapoolne) hinnasisendi tugi.

Rõhutan siiski, et projekti kvaliteeti ei määra ainult staadium. Probleemi lahendamiseks on 1Partner Ehitus viimasel ajal kasutusele võtnud projekteerimise-ehitamise töövõtu. Siis on tulevane lõppkasutaja, tellija, projekteerijad ja ehitaja juba ühise laua taga nii lähteülesande määramisel kui ka eesmärk-maksumuse tagamisel.

Kristi Nakkurt, omanikujärelevalve: Tööprojekti olemasolu tingib ehitaja ja tellija vaheline kokkulepe. Vahel on tööprojekt ka ainult vormiline, st põhiprojektist tehakse ehitajapoolne teostusjoonis, mis võidakse tähistada tööprojektina. Visuaalset tööprojekti sel juhul ei teki, ehkki ametlikult see võidakse (tagantjärgi) vormistada: tellija annab ehitajale vabad käed ning omanikujärelevalve teenus on sellisel juhul mõttetu.

Väga lihtsatel hoonetel ei anna tööprojekt ehitusele mitte midagi juurde. Kuid enamasti tähendab tööprojektita ehitamine seda, et keegi kuskil peab ehituse käigus pidevalt vastu võtma otsuseid. Tööprojekti puhul teeks seda projekteerija, kuid tema puudumisel teeb seda jooksvalt ehitaja või tellija. See tähendab, et kunagi ei tea, mis on lõpptulemus, sest pole kedagi, kes üldist ja suuremat pilti pidevalt jälgiks.

Liina Laas

Eesti Kütte ja Ventilatsiooniinseneride Ühingu eestseisuse liige

Diplomeeritud kütte- ventilatsiooni- ja jahutuseinsener, tase 7

Artikkel on ilmunud EKVÜ uudiskirjas, oktoobris 2022 ja ajakirjas EHITUSEST

The post Kas tehnosüsteemide ehitamiseks sobib põhiprojekti staadium? appeared first on Inseneribüroo Reaal.